Mina avastasin niisuguse huvitava inimese nagu Tõnu Õnnepalu tänu Kirjandusraalile. Ausalt öeldes ei ole ma varem sellest kirjanikust kuulnud.
Minu tutvumine Õnnepalu loominguga algas tema luuletuste lugemisest. Luulekogu „Kevad ja suvi ja“ võib lugeda kui ühte pikka mõtisklust, kuid samal ajal võib lehitseda niisama ja alustada lugemist igast leheküljest. See raamat on väga omapärase ülesehitusega. Tõnu Õnnepalu kirjutab päevikut tehes sisekandeid luulevormis. Oma valikut seletab autor järgmiselt: „Luule on teadagi elutegelikkuse väljaütlemise kõige otsesem ja ökonoomsem viis. Peale selle ma väga armastan luulet“. Mulle ka meeldib luule žanr eriti luuletused loodusest. Looduse teema on väga oluline ka Tõnu Õnnepalule, kuid kirjutades loodusest ta ei unusta ka inimest, sest inimene on olematu osa loodusest.
Kahe lühikese kuu jooksul on jõudnud tutvuda ka raamatuga „Vete sinisel piiril“ võin öelda, et olen armunud sellesse raamatusse esimesest pilgust. Eestimaa eri paikadest tehtud Tiit Leito pildid ja Õnnepalu luuleread justkui täiendavad teineteist.
Pean ütlema, et suuremate Õnnepalu teostega olen ma pealiskaudselt tutvunud. Üldise kujutluse nendest sain raadiosaateid kuulates ning kirjaniku romaanidest tsitaate lugedes, kuid juba praegu võin öelda, et tegemist on üsna huvitavate teostega. Loodan, et tulevikus võimaldab minu eesti keele oskus Tõnu Õnnepalu raamatutega põhjalikumalt tutvuda.
Azilja Valejeva
11. klass
Minu tutvumine Õnnepalu loominguga algas tema luuletuste lugemisest. Luulekogu „Kevad ja suvi ja“ võib lugeda kui ühte pikka mõtisklust, kuid samal ajal võib lehitseda niisama ja alustada lugemist igast leheküljest. See raamat on väga omapärase ülesehitusega. Tõnu Õnnepalu kirjutab päevikut tehes sisekandeid luulevormis. Oma valikut seletab autor järgmiselt: „Luule on teadagi elutegelikkuse väljaütlemise kõige otsesem ja ökonoomsem viis. Peale selle ma väga armastan luulet“. Mulle ka meeldib luule žanr eriti luuletused loodusest. Looduse teema on väga oluline ka Tõnu Õnnepalule, kuid kirjutades loodusest ta ei unusta ka inimest, sest inimene on olematu osa loodusest.
Kahe lühikese kuu jooksul on jõudnud tutvuda ka raamatuga „Vete sinisel piiril“ võin öelda, et olen armunud sellesse raamatusse esimesest pilgust. Eestimaa eri paikadest tehtud Tiit Leito pildid ja Õnnepalu luuleread justkui täiendavad teineteist.
Pean ütlema, et suuremate Õnnepalu teostega olen ma pealiskaudselt tutvunud. Üldise kujutluse nendest sain raadiosaateid kuulates ning kirjaniku romaanidest tsitaate lugedes, kuid juba praegu võin öelda, et tegemist on üsna huvitavate teostega. Loodan, et tulevikus võimaldab minu eesti keele oskus Tõnu Õnnepalu raamatutega põhjalikumalt tutvuda.
Azilja Valejeva
11. klass