Õnnelikud inimesed


20. mai 2005, Eesti Päevaleht
Maailmamajandus, mis toodab üha enam rikkust, toodab ka üha enam õnnetust

Viimati kirjutasin õnnetutest inimestest, maailmamajanduse ohvritest. Nad elasid muidugi kolmandas maailmas, Aafrikas. Mis ei tähenda, et kolmandas maailmas või Aafrikas oleks rohkem õnnetuid inimesi või et inimesed oleksid seal õnnetumad kui esimeses maailmas ja Euroopas.

Maailmamajanduse paradoks number üks on see, et tootes aina rohkem rikkust ja hüvesid, toodab ta ühtlasi aina rohkem õnnetust ja õnnetuid inimesi. Ja maailmamajanduse paradoks number kaks on see: need õnnetud inimesed elavad tihtipeale kõige jõukamates maades. Kas või näiteks Prantsusmaal, kus ometi nii loodus kui ka tsivilisatsioon on kõik teinud, et inimene võiks rahul olla.

Ometi kohtab sellel vanal heaolumaal – ja mulle näib, et see joon on heaolumaadele ühine – nii palju poolrahuolematuid, natuke õnnetuid, tulevikuhirmust näritud inimesi, et mõni tõeliselt õnnelik nende seas torkab lausa silma. Nagu päike oleks pilve tagant välja tulnud.

Tolle üleüldise poolrahulolematuse kohta on Prantsusmaal isegi ajakirjanduslik moeväljend. Malaise sociale”, mida võiks tõlkida kui ”ühiskonna kehva enesetunnet”: kuskilt nagu valutab ja pitsitab, aga ei teagi täpselt, mis või kust. Aga hea olla ei ole. Nagu need tänapäeva haigused, millele arstid tihti põhjust ei leia, öeldes viimaks: see on teil närvidest. Või moodsamalt: psühhosomaatiline.

Kuna ka meie kodumaa on kiire kapakuga teel tolle hea-oluühiskonna ja ühtlasi ka selle haiguste ning ebahaiguste poole, siis pakub ehk huvi ka see läbinisti õnneliku inimese kuju.

Viinamarjakasvataja õnn

Et ma kirjutan Bordeaux’st, siis ehk ei üllata, et kõik need silmatorkavalt rahulolevad härrased juhtusid olema viinamarjakasvatajad. Tegelikult pole see sugugi enesestmõistetav. Siin teavad kõik, et kohalik veinisektor on kriisis. Uue maailma odavamad, lihtsamad ja stabiilsema kvaliteediga veinid on teinud maailmaturul oma töö. Nii et paljud viinamarjakasvatajad on tegelikult mures ja õnnetud: nad on headel aastatel liiga palju laenu võtnud ja üle investeerinud, mitte ainult viinamarjakoristusmasinatesse, vaid ka näiteks suvilatesse ookeani ääres. Ja nüüd on laenu raske tagasi maksta.

Minu kohatud õnnelikud viinamäeomanikud ei kuulunud aga siiski sellesse kategooriasse. Sest kriis puudutab, nagu sageli, just sektori alumist, odavamat, laiatarbelisemat osa. Kuulsate margiveinide tootjatel läheb paremini kui kunagi varem. Rikkaid snoobe, kes on nõus veinipudeli eest sada eurot ja rohkem maksma, tuleb maailmas aina juurde. Ilmselt.

Aga ma ei tahtnud rääkida mitte veinitööstusest, vaid õnnelikust inimesest. Ühesõnaga, mõeldes nende kiirgava ja väga sarnase eluga-rahulolu põhjuste üle, jõudsin järgmiste tulemisteni.

Esiteks, nad elavad maal, looduse keskel, töötavad sealsamas oma kätega ja olemata küll rikkad, võivad siiski lahedasti ära elada. Viimane on oluline, sest maal elab küllalt ka rahulolematuid. Oma kätega teenib leiba ka põllutööline, kes viinamarjaridade vahel koogutab, kuid tema seisund ühiskonnas on üks madalamaid ja palk väike. On niisiis oluline, et tegemist on ka viinamäe, põlvest põlve pärandatud maavalduse omanikega. Nad on paiksed. Neid ei puuduta moodsa ühiskonna migratsioonipalavik. Nad ei pea paremate võimaluste” otsingul linnast linna ega riigist riiki kolima. Ega sooritama igapäevast piinarikast rännakut kodu ja töökoha vahel.

Vabadus teeb õnnelikuks

Teiseks, nad mitte ainult ei tööta oma kätega, vaid teevad oma kätega midagi ka algusest lõpuni valmis. Midagi, mis inimestele rõõmu valmistab (vein ikkagi!). See on nende töö vili. Ja maa vili. Pisikese viinapuu istutamisest (selle võis istutada juba nende isa; nende eneste istutatud viinapuudelt korjab saaki nende poeg) kuni veinipudeli kasti pakkimiseni. Rääkimata vahepealsest peenest protsessist, kus veinist saab just see vein ja kus tuleb rakendada nii esivanemate tarkust kui ka moodsa teaduse saavutusi.

Muidugi, nad sõltuvad valitsuse otsustest ja Euroopa Liidu õigusaktidest. Aga oma viina-mäel on nad ometi kuningad, siin on neist kõrgemal vaid Jumal. Kes saadab oma vihma või päikese, öökülma või rahe.

Ülejäänu on ainult nende kätes. Ma usun, et just see sisendab korraga teatud alandlikkust ja samas enesekindlust. Tunnet, et ”ma tean, mis ma võin ja mis ma ei tohi”.

Lühidalt, nad elavad täna-päeval, nagu elati ennevanasti. Ennevanasti, kui töö oligi see: amet, mida pärandati isalt pojale, oskus oma käte ja peaga midagi algusest lõpuni valmis teha. Midagi, mis on teistele inimestele vaieldamatult vajalik.

Progress on enamiku inimesi sellest võimalusest vabastanud. Tänapäeva töö on hoopis midagi muud: olgu kontoris, vabrikus, autoroolis, ehitusel või isegi kõrgemas juhtkonnas, see on ikka mingi osaülesande täitmine. Keegi pole enam õieti ei oma töö ega selle tulemuse pärisperemees, isegi kui ta on teiste töö peremees. Kõik on rattad masinavärgis, mis pealegi kogu aeg muutub. Töökoht ja isegi amet võib iga hetk kaduda, sellest ei pruugi jätkuda oma elukski, rääkimata isalt pojale pärandamisest. Ja kas seda, mida ma teen ja mille eest ma palka saan, ka tõeliselt kellelegi vaja on? Miski pole vähem kindel.

Kaotatud paradiis

Nii kaob inimeselt kindlus, kas ta oma elugi talle kuulub. Mis siis, et ta võib lubada endale kõiksugu hüvesid, mida vanasti ettegi kujutada ei osatud. Ta ei saa endale lubada seda ühte ja võib-olla ülimat hüve: lihtsat rahu, mida tunneb too viinamäe aednik pärast võib-olla kaheteisttunnist ja vägagi rasket tööpäeva selga sirgu ajades ja päikeseloojangul üle oma viinamäe kaugusesse vaadates.

Tema elab justkui väljaspool progressi, väljaspool muutust ja teatud mõttes väljaspool aega. Sest eks aeg olegi lõpuks see, mis oma halastamatu liikumisega meid rahutuks ja õnnetuks teeb.

Muidugi on too õnnelik vigneron vaid tunnistus, mälestus-märk möödunud ajastutest, kuhu enamikul ühiskonnast isegi parema tahtmise korral tagasiteed ei ole. Õnne jahil kappab moodne maailm aina kaugemale sellest paradiisist, mis, kui meenutada Prousti, näib võib-olla paradiisina küll vaid sellepärast, et me ta kaotanud oleme.


Kelle oma on (eesti) keel?


13.03.1998, Postimees

Võlg on võõra oma, hoiatab alalhoidlik eestlane. Kas ka keelevõlg? Ikka ja jälle kuuleb keelekorraldajate hoiatusi, et meie kaunis emakeel on reostumas võõrmaterjaliga, koguni selle määrani, mis ohustab tema olemasolu.

Ja tõesti, kuidas suhtuda näiteks sellisesse kahe arvutikasutaja dialoogi: «Mul pole foggiest idea, kuidas ma selle ättätshmnendi seivima peaksin.» - «Anna talle enter ja ongi.» Või kuidas selle üldse peaks kirja panema?

Muidugi, saan aru: see pole eesti keel ja kõige vähem on vaja seda kirja panna. Et ma siin, avalikus väljaandes, midagi sellist trükimusta valan, peaks olema keeleseadusega keelatud ja kõvasti trahvitav. Eesti keel jäägu ikka eesti keeleks.

Aga kas te teate kedagi soovitada, kes teaks, mis on eesti keel ja mis ei ole? Mul on tõsine kahtlus, et kuigi võib olla inimesi, kes sellele teadmisele pretendeerivad, ei saa neid päris tõsiselt võtta. Kahtluse illustreerimiseks tsiteerin kohakest «Eesti keele grammatika» II osast (Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi väljaanne 1993. aastast):

«Adverbiaalatribuut on aktantne atribuut, mille vormis kajastub atribuudi adverbiaalne seos põhjaga, nt. maja linnas (= maja, mis paikneb linnas). Adverbiaalatribuudina esineb substantiiv mingis adverbiaalikäändes või koos kaassõnaga, samuti adverb või infiniitne verbivorm, nt. tüdrukud vabrikust, puhkus pärast tööd, kaugelt külalised, matkama minek. Nominalisatsioonis võib atribuudistuda mis tahes adverbiaal, sh ka predikaatne, nagu viisi- või seisundiadverbiaal (valjusti hüüdmine, teadlaseks saamine), muudes substantiivfraasides on adverbiaalatribuutide nomenklatuur piiratum.»

Ma arvan, et see näide oli piisavalt äärmuslik, osutamaks, millist slängi võib eesti keeleteadlane, s.o eeldatavalt kõige keeleteadlikum keelekasutaja, tarvitada tollesama armsa emakeele kirjeldamiseks. Ma ei ütleks, et miski peale harjumuse teeks ättätshmendi seivimise halvemaks atribuudi adverbiaalsest seosest. Filoloogid mõistavad oma slängi omavahel sama punktuaalselt kui arvutifriigid enda oma. Üks teab, mida ta teisele ütleb. Ta ütleb seda nii, et teine temast võimalikult selgesti ja üheselt aru saaks. Ta ütleb, et teist veenda. Ja meil tuleb tahes tahtmata nõus olla, et nad räägivad omavahel mingit keelt. Ütleme, et see on eesti keel.

Asi on selles, et kuidas ka ei tahaks, keelt ei saa monopoliseerida. Mis siis, et meil on nüüd riigikeel. Ükski keelepolitsei ei suudaks tagada, et inimesed rääägiksid - või ka kirjutaksid - keelt, mis on fikseeritud mingis (mõeldamatus!) kõikehõlmavas õigekeelsussõnaraamatus.

Teine järeldus, mille võib teha ülaltsiteeritud grammatikaraamatust: pole olemas objektiivset põhjust, miks eesti keel peaks kartma võõrsõnade juurdevoolu. Eesti keel koosnebki peamiselt «võõrsõnadest». Vanemaid võõrsõnu nimetatakse laensõnadeks. Veel vanemate etümoloogia kohta on vaid oletusi. Võib isegi retooriliselt küsida, kumb on eesti keeles õieti see laen-komponent, kas soomeugri või saksa.

Näiteks raamat, haak, taldrik ja mantel ei tundu enam sugugi laensõnadena. Pension, maakler ja koomiline tuletavad ehk veel oma võõrpäritolu meelde. Ombrograaf, pseudopood ja sibüll on juba sellised, millega on midagi peale hakata ehk ühel eestlasel tuhandest.

Veel läinud sajandil oli eesti keel vaid talupojakeel, millele mõned valgustatud vaimud alles igatsesid paremat s(t)aatust. Rahvakeele muutumine teadus-, kirjandus- ja poliitikakeeleks, mis teistel rahvastel toimus pikema aja jooksul ja varem, leidis meil aset poliitilise iseseisvuse saabumisega välgukiirul - ja väga hiljuti.

Ja enne veel kui selle esimese leksikaalse plahvatuse tagajärjed seeditud, on toimumas uus. Eesti keele funktsioonid ja kasutusala on äkki jälle plahvatuslikult laienemas, nagu see toimus ka 1920ndail aastail. Sest koos iseseisvumisega toimus ka avanemine. Äkki tuleb eesti keeles kuidagi rääkida (ja kirjutada!) tuhandetest asjadest, millest selles keeles enne räägitud ega kirjutatud ei ole.

Siiski on käimasolev keeleuuendus oluliselt erinev 20ndate aastate omast. Toonane lähtus põhiliselt klassikalise hariduse saanud, Peterburis ja Saksamaal õppinud vähestest haritlastest, oli niisiis süstemaatiline, ladinapärane ja «tsentraalne» - või elitaarne: seda populariseeriti rahvahariduse kaudu. Nüüdne on aga midagi hoopis muud. Eestlane pole enam kirjakauge talupoeg, kellele koolmeister ja seitung valgustust jagavad. Eestlane on põhiliselt moodne linnainimene (ka siis kui ta elab maal), kes valgustab ennast ise ja nii nagu heaks arvab.

Sellepärast keel jälle «metsistubki» ja tõtt-öelda ei näe ma praegu mingit võimalust taoliseks tsentraalseks keelehooldeks, mis paistis olevat efektiivne veel nõukogude tsensuuri ja kõigetoimetamise tingimustes. Seda enam, et taoline «metsistumine» toimub kõikjal maailmas ja kõigi keeltega. Inglise keelega kõigepealt. Akadeemiline keel muutub üha enam surnud keeleks, mida küll õpitakse koolis ja mida kasutatakse veel heal juhul eliitajakirjanduses ja diplomaatias, kuid mis tegelikult kõneldavale keelele kiiresti võõraks jääb.

Slängid on «uued murded», millest, mine tea, saavad võib-olla kunagi uued keeled. Kuigi mul pole aimugi, mis keel(t)est saab. Üks keel on ju vaid ajalooline fiktsioon. Et tõeliselt tunda ühte keelt, peaks tundma kõiki keeli. Kuid ühe inimese pähe mahub ainult ühe inimese keel. See võib olla suur, ilus ja väljendusrikas või väike, abitu ja kogelev. «Samakeelsete» inimeste keelte erinevus tundub vahel suurem kui kahe keele erinevus.

Ma usun teaduslikku keelekorraldust sama palju kui teaduslikku ühiskonnakorraldust. Või mis seal uskuda. Mõlemad, intiimselt omavahel seotud, on lihtsalt natuke moestläinud asjad.


Kellegi sammud


UT Detsember 2009

Midagi õppima hakates me ei tea, mida me hakkame õppima. Me arvame seda küll teadvat, nii nagu me võõrale maale sõites arvame teadvat, kuhu sõidame, sest teised on seal ju enne käinud. Aga mitte meie. Ja teised on seda kõike juba tuhandeid kordi õppinud, aga mitte meie.
Aga ülikooli minnes ma ei teadnud isegi seda, mida ma tahan õppida. Õigemini teadsin küll, ainult et sellist eriala ülikooli taksonoomia ette ei näinud. Mul oli kaks armastust: kirjandus ja loodus. Või loodus ja kirjandus. Sest kord oli üks ees, kord teine. Ja minu jaoks need õieti polnudki ei üks ega teine, vaid üks, sõna ja elu.

Aga ülikoolis, jah, olid nad rangelt kumbki oma teaduskonnas, ühte õppisid filo-, teist bioloogid. Nii et pidi valima, ja kuna see oli minu jaoks halb valik, siis ma valisin kolmanda: mitte selle, mida õppida, vaid selle, kus. Koha. Tartu.
Ma arvan, et see ei olnudki enam nii halb valik. Isegi ootamatult tark selle rumaluse kohta, mis on alles nii valdav kaheksateistkümneaastase (õieti olin alles seitseteist!) kõiketeadmises.
Ma valisin Tartu, ja mitte ainult sellepärast, et minu arvates tuli millegi õppimiseks minna kodust kaugele (aga vahemaad olid siis veel natuke teise tähendusega ja Tartu oligi Tallinnast päris kaugel), vaid veel mingist vaistlikust aimusest. Sest ma küll ei mõelnud siis, et Tartu ongi ju see koht ja see linn, kust kõik, mida me teame eesti kirjandusena, õieti välja on tulnud. Sedavõrd kõik, et mis ka ei ole sealt tulnud, see ikkagi on.

 Tartu on eestikeelse kirjasõna linn, sama moodi kui prantsuskeelse jaoks on Pariis. Ja oleks seda justkui tänase päevani, mis siis, et peaaegu kogu kirjanduselu on ammugi koondunud Tallinna. Kuid kirjanduselu on vaid kirjanduse epifenomen, pinnanähtus. Tartu aga on initsiatsioonipaik, ja seda selle sõna kõige otsesemas mõttes: alguse paik, läte. Ja alustamise paik.

Sest õppimisega on veel kuidagi nii, et kui tahad ühes asjas minna lõpuni, tuleb kõigepealt selle lättest läbi käia, kasta ennast alguste algusesse. Enamasti on see ebateadlik samm.
Nõnda ma tulin küll Tartusse õppima bioloogiat, kuigi oleksin võinud tulla ka kirjandust, aga ebateadlikult valisin hoopis distsipliini, mida kuskil kirjas polnud: Tartu.
Üritan seletada. Tartu on korraga aeg ja inimesed. Ja mõlemat kahes mõttes. Aeg kõigepealt selle lühikese aja mõttes, mis seal veeta tuli, viis aastat, aga mis nendes eluaastates on õieti väga pikk aeg. Enesest teadlikuks saamise aeg.

Ja teisalt üks hoopis suurem, üleelusuurune aeg, kogu see aeg, mis on justkui ladestunud sellesse paika, ja mõnes mõttes ju ongi, kuigi Tartu on korduvalt peaaegu maa pealt pühitud ja seda nähtavat ladestust lõpuks polegi nii palju.

Tartu oli aastatel 1980–1985 hall, vaene, suletud ja armetu nõukogude linn, hädavaevu viimase purustuse varemetest üles ehitatud. Ja ometi oli kogu see minevik seal suveräänsena olemas, mis siis, et maha salatuna, täiesti hoolimatu praeguse hetke armetuse suhtes, suur ja rahulik nagu jõgi, mis sealt läbi voolab.

See jõgi, olgu vahemärkusena öeldud, võib-olla otsustabki asja. Ta on korraga reaalne ja sümboolne, ta teeb linnast linna, kingib talle «teispoolsuse», teeb võimalikuks käia teisel kaldal, ja tuletab tummalt alati meelde aega, aga veidi teistsugust aega, mitte seda, mis on ladestunud, hoonetesse, varemetesse ja tänavapinna kultuurkihti, vaid aega, mis kuhugi ei ladestu, vaid milles me kasvame, elu, mitte surma aega.

Aga teiseks, nagu öeldud, oli Tartu inimesed, ja seda jällegi kahes mõõtkavas. Kõigepealt otseselt need inimesed, kellega see viis aastat seal sai mööda saadetud. Ea- ja ajakaaslased. Sest õppejõududelt ja eelkäijatelt me õpime seda tarkust, millele ennast ehitada. Aga seda, millest ehitada, nii imelik kui see ka pole, me õpime oma eakaaslastelt. Või õieti iseendalt, aga me ei saa seda muidu näha, kui teistelt vastu peegeldades, vähemalt selles eas. Sest iga põlvkond – peale selle, et ta õpib hästi või halvasti ära selle, mis on õpitud enne – õpib ka midagi sellist, mida kunagi pole õpitud ja mida keegi ei saa õpetada. Ja see on õieti see kõige raskem õppetund. Kuid tulles Tartusse, tuled sa, võib-olla enda teadmata, kohtuma veel ka kõigi nendega, kes selles linnas enne on elanud ja mõelnud. Kes on muu hulgas välja mõelnud selle keele, milles sa kavatsed hakata uurima iseenda ja maailma saladust, kui sa kavatsed saada eesti poeediks.

Sest et ma selleks saada kavatsen, sain ma samuti teada alles Tartus. Ma ei tea, kas mõnes teises kohas see mõte mulle üldse oleks pähe tulnud. Mitte et ma oleksin kangesti näha tahtnud neid eesti luule vanu võimsaid puid, kes siis veel Tartus elus olid ja kelle juurde sooritati palverännakuid: Betti Alverit, Uku Masingut. Pigem ma ei tahtnud neid näha. Minu arust polnud üldse vaja nende juurde minna (ja mida mul, poisikesel, olekski olnud neilt võõrastelt vanainimestelt küsida?), sest Tartus olles olid sa niikuinii nende juures, ja mitte ainult nende.

 
Need tänavad Supilinna ja Raekoja platsi vahel, need sillad, mida enam polnudki, need rajad Toomel, mida mööda päevast päeva pidi oma rutiinsetelt loengutelt rutiinsetele praktikumidele rühkima – kõik need kajasid surnute sammudest. Ilma et oleksid sellele mõelnud või ilma et selles oleks olnud midagi jubedat. Vastupidi, need surnud polnudki mingid surnud ja nende sammud olid kerged sammud, sest need olid nende värsside, su oma keeles su oma südamesse kirjutatud sõnade sammud.

Sa kuulsid neid iseendas mööda neid tänavaid käies, ja tihti olid sa nii hoopis teises ajas ja justkui teises kohas.

Jah, tänase päevani ei ole Tartu Ülikoolis eriala, kus õpetataks eesti kirjanikuks. Õpetatakse küll eesti kirjandust – seda, mis juba on tehtud. Ja nii ongi hea. Sest eks tänase päevani õpita ja saada kirjanikuks, saati veel luuletajaks, käies mööda salajasi teid, kuigi ikka kõigepealt lugedes ja jäljendades seda, mis juba enne on kirjutatud, öeldud.

Kirjutama hakates hakkad tahtmatult kirjutama ikka seda, mida juba on kirjutatud, kuigi tahad enda arust öelda midagi hoopis uut. Aga seda uut ütled juhtumisi ehk alles siis, kui tema võimalusse enam ei usugi. Õppima hakates ollakse ikka kangesti tark ja mida edasi, seda rumalamaks jäädakse.

Aga üks on kindel, need viis aastat Tartus, mis pidanuksid minust tegema bioloogi, eluteadlase, tegid minust kirjaniku, ja nimelt eesti kirjaniku,kellegi, kes küll ei tea, mis on elu, aga kes püüab seda ometi valada neisse sõnadesse, mis ta on ära õppinud, kuulates surnute kergeid ja pidulikke samme elavate raskel argipäevatänaval.

Ma ei tea, mis see siis lõpuks oli, mis andis neile aastatele nii tähendusrikka sisu. Kas vanade tarkade meeste, sealhulgas mu bioloogiaprofessorite eeskuju, nende süstemaatilisus, vaimudistsipliin, nõudlikkus. Või raamatud, mida justkui sai lugeda vaid Tartus ja nendel aastatel. Või need kobavad hilisõhtused vaidlused veini ja tee juures teiste omavanustega, kõik samavõrd iseenesestargad ja maailmarumalad…

Sama hästi võin ma öelda, et kirjanikuks sain ma, kuulates iseenda jõelt vastu kajavaid samme sellel paplialleel, mis viib linnast ei kuhugi. Ainult ma ei tea, ja kunagi ei saagi teada, olid need ikka minu enese sammud.