LUULEKOGUD

  "Jõeäärne maja" (1988)

Picture
Noore luuletaja esikkogus domineerivad puhtad graafilised looduspildid, pärit lähemalt või kaugemalt, aga ka üksiolekute ning teiste tavaliste elusündmuste poeesia.

  "Ithaka" (1988) 

Picture
Noore autori teine luulekogu esitab omamoodi poeetilise aruande aastaringist ühel saarel. Endasse ja ümbritsevasse süüvimist täiendavad mõned meeleoludega kokkulangevad luuletõlked (A. Frenaud, S. T. Coleridge).

"Sel maal" (1990) 

Picture
Luuletaja kolmas luulekogu, mida kannab panteistlik hoovus, maa ja inimolemise ühtsuse tunnetus.

  "Mõõt" (1996) 

Päevikuna sõnastatud kujutab poeetilist palverännakut, milles püüeldakse kõrgema harmoonia poole ning väljendataksepanteistlikku maailmasuhtumist.

"Enne heinaaega ja hiljem" (2005) 

Picture
Kogu «Enne heinaaega ja hiljem» sisaldab kronoloogilises järjekorras Tõnu Õnnepalu nii luulekogudena trükivalgust näinud kui ka seni ilmumata luulet aastatest 1983–2005. Lisaks sellele valiku Baudelaire’i tõlkeid ning portugali ühe kuulsaima luuletaja Fernando Pessoa ühe heteronüümi Álvaro de Campose tõlkeid.

"Kevad ja suvi ja" (2009)

Picture

«Üks aasta! See on ju nii pikk aeg. Teha midagi (ja sealjuures mitte rutiinset) üks aasta järjekindlalt iga päev, minu jaoks oli see põnev ülesanne. Tõsi, mõni päev ikka jäi viimaks vahele ka. Ja tagantjärgi ma täitma ei hakanud. Sest päevik on päevik, mitte mälestused. Kuigi: ka päevik on mälestused, sest ka see, mis toimus praegu, toimus. Minevikus. Aga siiski: on suur vahe, kas meenutada tänast päeva täna õhtul või homme hommikul. Öö jääb vahele. Ja hommik on õhtust targem. Aga see on üks teine tarkus kui saab olla luuletaja tarkus. Ja mida me siis luulest õieti otsime, tarkust, vahetust, elu?» 

Tõnu Õnnepalu luulevormis päevik on kirjutatud 2008. aastal, peamiselt Järvamaal Esnas.

Tõnu Õnnepalu looming ETV saadete arhiivist

Ja siis ma tahtsin sulle

Surm sa hea, oled see

Kui saaks ukse enda järelt kinni tõmmata

Taluvaremel päikese käes

Vihm, lõpuks vihm

Päeval võtsin Vodja ristist

Tagasi ei saa mitte midagi

Vananemise paradoks

 Kui palju kergem oleks elada

Kõik nad on surra tahtnud ennem kui elada

Taluvaremel päikese käes

Väike luulesaade: Tõnu Õnnepalu (ETV 1992)

Tõnu Õnnepalu võitis Juhan Liivi luuleauhinna 2007 Vikerkaares 2006 ilmunud luuletuse "Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb ..." eest. 

Picture

Ootad kevadet ja siis ta jälle
tuleb,
ava selles aastas, tühjem
koht,
suured helbed õhus,
linnusuled,
mustast rõõmust laulab
valge toht.
Lõpetuse ingel jälle veab mu
paati,
mööda suurt ja väga külma
vett.
Tema halli selga tunnen
lapsest saati,
ta on minu sõber, minu
meelepett.
Teised sõbrad kõik on mööda
läinud,
kes nad olidki, või millal?
Kus
uskusin end olevat sind
näinud,
kulla sinisilmaline
armastus?
Täna taevast ma ei loe su
nime,
ainult lõpetuse ingli
kühmus selg
kõigub vete kohal, mida
vaatasime
kumbki teiselt kaldalt,
hinges pelg.
Aga mis seal karta. Midagi
ei tule
pärast ega olnud enne meid.
Meid? Sa natukeseks
silmad sule:
üks, jah, ainult üks seal
ongi neid.

(“Vikerkaar“ 7-8/2006)