Tsitaadid Tõnu Õnnepalu raamatutest
Ma mõtlen, on elus üks aeg, kui sa loed raamatuid. Aga see võiks viia su aega, kui sa neid enam ei loe. Sest muidu see on ju ilmaaegu. Kui sa pead sinna aina lisama ja lisama, siis see on ju nagu sõelapõhi. Sa loed, mitte selleks, et teadmisi koguda, vaid selleks, et aru saada. Et välimine teadmine ja sisemine olek kokku jookseksid, resonantsi läheksid. Siis ei tohiks raamatuid enam vaja olla, siis see peaks juba ise edasi töötama. Või kui sa siis veel loedki, ja miks mitte, siis on see nagu palveveski keerutamine. See ei vii kuhugi, see toob su paremal juhul siiasamasse, kus sa oled.
(“Flandria päevik” , 2007)
Raamatuid ei tohi iga inimese kätte anda, õiget raamatut peab õige inimene lugema, muidu võivad asjad segamini minna.
(“Flandria päevik” , 2007)
Kohus ongi elu mõttetuse ja lameduse mõtestamiseks, sellele mingigi vertikaalse telje andmiseks, kuritöö (mis on lihtsalt üks totter tegu) pühitsemiseks.
(“Flandria päevik” , 2007)
Ükski näitleja ei suuda mängida nii tüüpiliselt, kui mängisid need pärisinimesed oma pärisosi. Sest ilmselt ongi inimesed oma eludes ja pärisrollides veel palju tüüpilisemad, veel palju karakteersemad kui ükski kunst neid kujutada julgeb, sest kunstis see paistaks kunstlik, ebatõeline.
(“Flandria päevik” , 2007)
Võib valetada, aga tuleb järgida oma stiili, see on poliitiline ausus. Patt stiili vastu on seal kõige rängem patt.
(“Flandria päevik” , 2007)
Leplikkus on muidugi ainuvõimalik mõistlik hoiak elu suhtes. Elul on meile ikka rohkem öelda kui meil elule. Aga mina ei läbe tal tihtipeale rääkida lasta. […] Elu on nii aeglase jutuga.
(“Flandria päevik” , 2007)
Esimese poole elus sa harjutad ennast eluga, klammerdudes oma surma külge, justkui oleks see pääsetee, ja teise poole harjutad ennast oma surmaga, klammerdudes elu külge, nagu oleks pääsetee seal.
(“Flandria päevik” , 2007)
Tegelikult ei saa midagi uuesti teha, aga pool elu me elame selles illusioonis, et saab. Et kõike jõuab veel. Aga kõike saab teha täpselt ühe korra, isegi kõige korduvamaid tegevusi. Sa ainult arvad, et homme jälle. Sa ainult uinutad sellega oma valvsust.
(“Flandria päevik” , 2007)
Me võtame endale kõiksugu vajadusi ja siis usume, et need ongi vajadused. Nad täidavad aega, nagu see saaks kunagi tühi olla. Et iga hetk pole midagi muud kui su elu, siis ta lihtsalt on, mitte täiem, ega tühjem, on. Kuni elad. Sa ei lakka ju vahepeal elamast, tähendab, see tühjus saab olla ainult välja mõeldud, ise tekitatud.
(“Flandria päevik” , 2007)
Aga pühakirjad, hea kui oled neid lugenud, veel parem, kui sa nad unustad.
(“Flandria päevik” , 2007)
Mehed pole rumalamad kui naised, aga on aremad, sellepärast nad kipuvadki, eriti teatud eas, kolmekümnendates aastates, klammerduma mõne pühakirja külge.
(“Flandria päevik” , 2007)
Naised on natuke teisiti. Nad teavad ühte tähtsat asja: et pühakirju pole eriti mõtet lugeda. Mis neist ikka lugeda, see on ju niigi teada. Sest tähtis pole teada, kuidas see täpselt kirjas on, tähtis on elada. See, kuidas elada, pole kunagi täpselt kirjas.
(“Flandria päevik” , 2007)
Me peaksime elama vaikses õnneuimas, nagu jumalad. Aga me elame vaikses hirmus, nagu need budistlikud jumalad, kes on küll võimsad, aga ometi piiratud, haletsusväärsed, inimesest alamad, sest neil puudub üks: võime mõista, vabaneda.
(“Flandria päevik” , 2007)
Depressioon on turvalisuse, heaolu haigus, nii nagu rasvumine on toidukülluse haigus.
(“Flandria päevik” , 2007)
Kui pole reaalset ohtu, tuleb luua oht, mida karta. Muidu tuleb depressioon.
(“Flandria päevik” , 2007)
Heaolu ehitamine on juba mõnda aega olnud vaid fiktiivne. Kuna enam tegelikult midagi lisada ei ole, siis lisatakse näivusi.
(“Flandria päevik” , 2007)
Meil on hirm, sest meil on nii palju. Või meile tundub, et meil on nii palju, tähendab, on nii palju kaotada. Või paljust pääseda?
(“Flandria päevik” , 2007)
Kodus ikka räägiti, et kassid näevad pimedas, näevad hingesidki käivat, keda meie ei näe. Näed sa? Pühavägev on su loonud sellise, et sa näed, aga ei räägi. Meid on ta jälle nii loonud, et me räägime, kuigi ei näe. See on tema suur tarkus.
(“Flandria päevik” , 2007)
Kõik need esimesed asjad on need, mis inimestel läbi aegade on aidanud edasi elada. Sest nad pole mitte esimesed, vaid kümne ja saja tuhande esimesed. Nad kinnitavad, et kõik kordub, et pole vaja muretseda, kõik pöördub alati tagasi. Kuumus lõpeb ja külm lõpeb, udu hajub ja põua järel tuleb vihm. Elu järel elu.
(“Flandria päevik” , 2007)
Fatigue. See tuleb sellest, kui elad vale elu, muust millestki. Vale elu väsitab.
(“Flandria päevik” , 2007)
Huvitav, et umbes aasta aega, ma arvan, pole mul kordagi tulnud pähe enesetapukujutlust. Veel ühe harjumuse surm. Ja halva harjumuse. Sest surelikud nad on, kuigi paistavad olema visamad kui kõik muu ja kuigi elu paistabki neist koosnevat. Ja ehk koosnebki. Kaob viimane harjumus, harjumus hingata, ja polegi enam.
(“Flandria päevik” , 2007)
Võib-olla on iga inimese jaoks oma raamat olemas ja teisi tal polegi vaja lugeda, niikuinii ei mõista.
(“Flandria päevik” , 2007)
Raamatutest ei saanud ma midagi aru ja häbenesin seda tunnistada, muudkui lugesin ja lugesin, aga seal polnud muud kui sõnad.
(“Flandria päevik” , 2007)
Kõike on ju olnud, pole midagi, mis juhtub, mida juba poleks olnud. Kõik tuleb tagasi. Ja läheb tagasi. See on hea.
(“Flandria päevik” , 2007)
Mida vähem kulutad ja tarbid, seda vabam oled, selles pole kahtlust. Mateeria on igal juhul orjastav. Kulutamine on sõltuvus, nagu viin või kohv. Mida vähem sõltuvusi, seda vabam, kas pole siis nii?
(“Flandria päevik” , 2007)
Maapealsed paradiisid on ristirahva jaoks keelatud, need tuleb hävitada, need ei tohi konkureerida sellega, mida keegi näinud ei ole.
(“Flandria päevik” , 2007)
Vanad majad on natuke nagu vanad inimesed, tihti tüütud, aga kui tuleb selline eriline hetk, kui nad millegi üle ei kaeba, kui miski neid ei sega ja kui neile meenub, kui nad muutuvad oma elu rahulikuks jutustuseks, siis on neil korraga palju pakkuda. See hetk tuleb lihtsalt ära oodata, selle saabumist ei saa kiirendada. Ja kui ta on, tuleb kohal olla, midagi muud pole vaja teha.
(“Flandria päevik” , 2007)
Piirangud, mida me kardame, tasuvad nii mõnigi kord ära, kinkides midagi sellist, millele me ilma nendeta, vabalt valides, see tähendab, oma harjumuste mustrit jälgides kunagi ei satuks.
(“Flandria päevik” , 2007)
Ma olen aru saanud, et iha, “sugukire”, nagu vanasti öeldi, objektiks võib inimese puhul olla ükskõik kes või mis. Ja alati avastab inimene, kui ta on selle objekti vallutanud, kätte saanud, sõna otseses ja kaudses mõttes, et see on tühi (objekt, mitte tingimata käsi), et iha viib ta sellest läbi, tühjusesse, eikuhugi. Mõnede arvates iseenda juurde. Aga see teeb sama välja. Sama hästi võiks öelda, tähtede taha, maailmaruumi, Jumala juurde ja isegi sealt veel edasi, sest needki on kõik tühjad, kui mängus on iha.
(“Flandria päevik” , 2007)
Seni kui me elame, me ei tea ju õieti, mis meid elus hoiab. Ja kui enam ei ela, siis see meid enam vist ei huvita.
(“Flandria päevik” , 2007)
Selleks käiaksegi välismaal, et tunda kui palju on koduses elus seda hubast, harjunut, turvalist, kui magus on tegelikult meie igapäevane leib.
(“Flandria päevik” , 2007)
Demokraatlik heaolukiusatus on sama võimas kui despootlik võimukiusatus ja mõlemad on valmis sellest tehnoloogiast viimase välja pigistama.
(“Flandria päevik” , 2007)
Lubama peab ikka rohkem, ikka paremini. See on demokraatia. See on rajatud kasvavale raiskamisele. Või kasvavale heaolule, kuidas võtta.
(“Flandria päevik” , 2007)
Meie võimsa mälu põhifunktsioon on unustus.
(“Flandria päevik” , 2007)
Meile on kingitud nii palju vanadust, aga me tahame selle muuta võltsnooruseks. Milline tänamatus.
(“Flandria päevik” , 2007)
Vaimne pole midagi lisaks, midagi muuseas, mingi elu kaunistus või eneseabi, mis kuskil viimasel kursusel ära õpitakse. See on elu, mida elatakse sünnist saati. See ongi meie vaimne elu. Seda ei saa kõrvalt juurde võtta. Veel üks inetu moodne eksitus! Kogu see vaimsus. See paljuneb viimasel ajal nagu hallitus või mädanik. Kõik on kuidagi vaimsed. Aga kuidagi valesti.
(“Flandria päevik” , 2007)
Vaimse töögi saladus seisneb selles, et ta tuleb muuta kehaliseks. Seda tuleb teha kogu kehaga, nii nagu mungad mediteerivad või laulavad või teevad oma teisi harjutusi. Vaimne on kõige kehalisem.
(“Flandria päevik” , 2007)
Tõeline kultuur on alati natuke barbaarne.
(“Flandria päevik” , 2007)
Põhiliselt kehastabki meie kultuuri masinpöetud muru. Lihtne hooldada, kuigi mõttetu ja energiamahukas. Aga jätab kultuurse mulje.
(“Flandria päevik” , 2007)
Sest kultuuri saladus on see, või mis saladus, aga alati ei panda seda tähele: vana on kõige alus, aga vanast võidakse aru saada ainult uue kaudu, ainult uut luues, seda vana pärandit mitte kõigest väest järele aimates ega ka mitte kõigest väest uutmoodi tehes, vaid seda ümber luues, uuesti luues.
(“Flandria päevik” , 2007)
Miski ei tööta kultuuris kindlamini kui klišeed.
(“Flandria päevik” , 2007)
Vastikustest võivad kergesti saada harjumused ja isegi sõltuvused.
(“Flandria päevik” , 2007)
Inimesed on ikka nii: kui sa oled õnnetu, siis nad põgenevad, nagu hullu koera eest. See nakkab! Aga kui sa oled õnnelik ega hooli kellestki, siis on nad hakkamas, nagu kärbsed meepoti ümber...
(“Piiririik” , 1993)
Iga aasta on nagu elu. Kõik käib ringiratast, aga miski ei kordu. Kõik inimesed saavad jälle võõraks. Sa võid neid uuesti tundma õppima, aga juba kui uusi inimesi... Ma teadsin, et isegi asjad jäävad võõraks, aga nendega on jälle tutvust teha lihtsam kui inimestega.
(“Printsess” , 1997)