PIIRIRIIK 1993
Emil Tode alias Tõnu Õnnepalu esikromaan „Piiririik” (1993) oli fenomenaalne tekst, mis jõudis maailmakirjandusse sisuliselt kohe pärast eesti keeles ilmumist. See oli mitmete tegurite kokkulangemisest sündinud trikk, mida ei korda niipea keegi.
„Piiririiki” on temaatiliste tunnuste ja algse pöörase edu tõttu rahvusvahelisel turul nimetatud ka eesti esimeseks euroromaaniks. Kuid see, mis raamatus müüb, pole ilmselt mitte eeskätt postmodernistlik kirjutusviis või homoerootiline paatos. Mis müüb, see on Õnnepalu esituses ahistavalt väike, isegi skeptilise eestlase jaoks nii hirmuäratavalt troostitu Eesti – mitte 20. sajandi lõpu nõukogulikust ümberrahvastamise paraadist väsinud, vaid pigem 19. sajandi keskpaiga taimsesse letargiasse vaibunud, kleenuke ja kägistussinine, meelt heitev ja melodramaatiline vaestelinn Eesti.
Ajaloo õnnelik käik 1990. aastail nägi ette Eesti jätkumise iseseisva riigina, nii nagu see oli üldjoontes välja kujunenud 1930-ndail. See Eesti, mis meile „Piiririigist” vastu vaatab, ei tea veel riigitundest midagi. Nooremapoolse eesti haritlase kultuurimälu ei valitse siin 20. sajandi lõpus mitte nõutavad 1930. aastad, vaid pigem teoorjuslik 19. sajand. Eestlane on ikka alles erk, närviline, peaaegu et õilis metslane. Ta on kehastunud tung asotsiaalsusse, sund peita end võssa, eemale igast kahtlasest ja kindlasti korruptiivsest organisatsioonist, riik kaasa arvatud; tahtmine olla riikide vahel, piiril, „piiririigis” – iseenesest ju poliitiline nonsenss. Ta on valmis lööma, pagema ja endale nööri kaela panema, kuid mitte kombekohaselt väitlema ja võitlema.
Ihaldatud mõis Euroopas
Uudsena liitub sellega homoseksuaalsuse teema. Heteroseksuaalne perekond on moodsa riigi alustala. Homoks käimine sai 1990. aastaile omaseks teisitimõtlemise viisiks, protestiks riikluse ja poliitiliselt korrektse mõtlemise vastu. Vähemalt niikaua, kuni seda ennast ei lülitatud poliitilise korrektsuse süsteemi. „Piiririigis” pole veel seda rabedat tahapanemisiha, mis lööb välja pettumustest tulvil „Raadios”. „Piiririigi” embused ja ampsud oleks ehk heaks kiitnud isegi tagasihoidlik Karl Ristikivi.
„Piiririigi” Eesti on ehtne mitte riigi ja rahva, vaid loodusena. Eestlase identsus pole mitte lipp või laulupidu, vaid sulnis lagendik männimetsas – kanarbik ja luht on ta õige isamaa. Kriitika tervitas „Piiririiki” kui tulevikuromaani. Tähelepanust jäi kõrvale pinev seos ärkamiseelse kultuuritundega. See on ju tegelikult üks luuleandeline mõisaaednik, kes „Piiririigis” oma lugu jutustab.
Minu jaoks on „Piiririik” Juhan Liivi „Varju” (1894) omapärane ümberkirjutus sada aastat hiljem. Need kaks lühiromaani märgistavad eesti haritlase enesealanduse sajandipikkust teed. Kas mäletatakse Liivi Villut, kes loeb raamatuid ja põgeneb oma sünnipaigast Kukulinnast: „Linn, kust ma põgenesin, see on hall majadekobar, maha jäetud lageda maastiku servale...”? Ei, ei, see pole enam Liiv, see on juba Õnnepalu, aga temagi nimetu kangelane on üks Villudest, kelle kasvatab üles ängistava vaestemoraaliga vanaema. Mõlemal Villul on oma valge ihaldatud mõis, mida kutsutakse hiljem Euroopaks, mõlemad saavad oma luuleande eest mõisapajuki, mida kutsutakse hiljem eurostipiks. Ja ikkagi saavad õilsad metslased („kui seda metsa ees ei oleks!”) oma mõisas ehk Euroopas viimaks ka peksa ning lõpetavad seal, kus nad kord alustasid, suure vee piiril, Peipsi või Seine’i ääres, ükspuha, sest nagu ütleb Liiv, „ei ole silda, mis kuristikust üle teisele kaldale viiks”.
Ma usun, et Liivi lüüriline proosa kandis omal ajal umbes sama sõnumit mis Õnnepalu sada aastat hiljem. Just Õnnepalu on avaldanud ka arvamust, et eesti ja baltisaksa kultuuri vahel puudub ajalooline sild. Kui Jaan Kross jõudis maailmaturule Eesti suuruse avastajana, siis on Õnnepalu ja Andrus Kivirähk laiale ilmale silma jäänud kui ühe armetu rahvakillu alanduse estetiseerijad.
„Piiririigist” ei tee väärtteksti muidugi mitte sotsioloogia. Kogu Õnnepalu looming on teekond olematu armastuse poole. Tammsaare on meie armastuskirjanik number üks. Kui ta millestki juba kirjutab, siis ainult seetõttu, et seal kusagil on peidus armastus, mis tähendab valmisolekut surra. Ka Õnnepalu otsib armastust kui surmatungi, kuid erinevalt Tammsaarest ei leia ta seda. Naine kutsub armastuseks soojätkamise iha, mees oma väge kedagi vallutada. Armastada suudaks vaid tõeliselt mehelik (sic!) hermafrodiit. „Piiririigis” on selleks jutustuse tinglik adressaat Angelo. Aga teda pole vist olemas.
Armastuse otsing kui kirjutamise ülim siht seab Õnnepalu loomingu kõrgemale paljude teiste kirjanike omast. See, et ta armastust juba ette teadaolevalt ei leia, jätab ta tekstid emotsionaalselt otsekui õhku rippuma. Ma ei usu, et see on alati taotlus. Meeletu iha armastuse järele ja täielik võimetus seda kujutada on Õnnepalu teoste metafüüsiline teema. Ent võib-olla on see ka tema kui kirjaniku traagika.
„Piiririik“ jääb autori kreedoks
Olin kunagi komisjonis, kes „Piiririigi” Balti Assamblee auhinnale esitas. Mäletan Ain Kaalepi sõnu: olgu peale, see on ju ikkagi kirjandus Feinschmecker’ite jaoks. Tõepoolest, „Piiririigis” on palju seda, mida on taotlenud kõigi aegade stilistid, olgu see siis bon mot, aperçu või midagi muud: jumalik vaimuvälgatus särava lause rüüs. „Piiririigist” võib näha, kui kaunilt kulgeb tekst, mida noor andekas autor komponeerib kui oma ainsat meistriteost. Esimese proovimise võlu jääb sõnadele alatiseks külge. Lauseid lõigates immitseb mahla nagu värskest salatist.
Õnnepalu on hilisemaga tõestanud, et suudab kütkestavat teksti kirjutada igal juhul ja eimillestki. „Piiririik” jääb tema saledasse vormi suletud kreedoks, mida – loodame, et – ikka ja jälle mõni tüdruk mõnes ikka ja jälle Euroopa poole kihutavas rongis ikka ja jälle loeb: „Ma reedan oma õnnetu rassi ja müün tema sooja vere rohu magusalt purjutegeva mahla eest!”
„Piiririiki” on temaatiliste tunnuste ja algse pöörase edu tõttu rahvusvahelisel turul nimetatud ka eesti esimeseks euroromaaniks. Kuid see, mis raamatus müüb, pole ilmselt mitte eeskätt postmodernistlik kirjutusviis või homoerootiline paatos. Mis müüb, see on Õnnepalu esituses ahistavalt väike, isegi skeptilise eestlase jaoks nii hirmuäratavalt troostitu Eesti – mitte 20. sajandi lõpu nõukogulikust ümberrahvastamise paraadist väsinud, vaid pigem 19. sajandi keskpaiga taimsesse letargiasse vaibunud, kleenuke ja kägistussinine, meelt heitev ja melodramaatiline vaestelinn Eesti.
Ajaloo õnnelik käik 1990. aastail nägi ette Eesti jätkumise iseseisva riigina, nii nagu see oli üldjoontes välja kujunenud 1930-ndail. See Eesti, mis meile „Piiririigist” vastu vaatab, ei tea veel riigitundest midagi. Nooremapoolse eesti haritlase kultuurimälu ei valitse siin 20. sajandi lõpus mitte nõutavad 1930. aastad, vaid pigem teoorjuslik 19. sajand. Eestlane on ikka alles erk, närviline, peaaegu et õilis metslane. Ta on kehastunud tung asotsiaalsusse, sund peita end võssa, eemale igast kahtlasest ja kindlasti korruptiivsest organisatsioonist, riik kaasa arvatud; tahtmine olla riikide vahel, piiril, „piiririigis” – iseenesest ju poliitiline nonsenss. Ta on valmis lööma, pagema ja endale nööri kaela panema, kuid mitte kombekohaselt väitlema ja võitlema.
Ihaldatud mõis Euroopas
Uudsena liitub sellega homoseksuaalsuse teema. Heteroseksuaalne perekond on moodsa riigi alustala. Homoks käimine sai 1990. aastaile omaseks teisitimõtlemise viisiks, protestiks riikluse ja poliitiliselt korrektse mõtlemise vastu. Vähemalt niikaua, kuni seda ennast ei lülitatud poliitilise korrektsuse süsteemi. „Piiririigis” pole veel seda rabedat tahapanemisiha, mis lööb välja pettumustest tulvil „Raadios”. „Piiririigi” embused ja ampsud oleks ehk heaks kiitnud isegi tagasihoidlik Karl Ristikivi.
„Piiririigi” Eesti on ehtne mitte riigi ja rahva, vaid loodusena. Eestlase identsus pole mitte lipp või laulupidu, vaid sulnis lagendik männimetsas – kanarbik ja luht on ta õige isamaa. Kriitika tervitas „Piiririiki” kui tulevikuromaani. Tähelepanust jäi kõrvale pinev seos ärkamiseelse kultuuritundega. See on ju tegelikult üks luuleandeline mõisaaednik, kes „Piiririigis” oma lugu jutustab.
Minu jaoks on „Piiririik” Juhan Liivi „Varju” (1894) omapärane ümberkirjutus sada aastat hiljem. Need kaks lühiromaani märgistavad eesti haritlase enesealanduse sajandipikkust teed. Kas mäletatakse Liivi Villut, kes loeb raamatuid ja põgeneb oma sünnipaigast Kukulinnast: „Linn, kust ma põgenesin, see on hall majadekobar, maha jäetud lageda maastiku servale...”? Ei, ei, see pole enam Liiv, see on juba Õnnepalu, aga temagi nimetu kangelane on üks Villudest, kelle kasvatab üles ängistava vaestemoraaliga vanaema. Mõlemal Villul on oma valge ihaldatud mõis, mida kutsutakse hiljem Euroopaks, mõlemad saavad oma luuleande eest mõisapajuki, mida kutsutakse hiljem eurostipiks. Ja ikkagi saavad õilsad metslased („kui seda metsa ees ei oleks!”) oma mõisas ehk Euroopas viimaks ka peksa ning lõpetavad seal, kus nad kord alustasid, suure vee piiril, Peipsi või Seine’i ääres, ükspuha, sest nagu ütleb Liiv, „ei ole silda, mis kuristikust üle teisele kaldale viiks”.
Ma usun, et Liivi lüüriline proosa kandis omal ajal umbes sama sõnumit mis Õnnepalu sada aastat hiljem. Just Õnnepalu on avaldanud ka arvamust, et eesti ja baltisaksa kultuuri vahel puudub ajalooline sild. Kui Jaan Kross jõudis maailmaturule Eesti suuruse avastajana, siis on Õnnepalu ja Andrus Kivirähk laiale ilmale silma jäänud kui ühe armetu rahvakillu alanduse estetiseerijad.
„Piiririigist” ei tee väärtteksti muidugi mitte sotsioloogia. Kogu Õnnepalu looming on teekond olematu armastuse poole. Tammsaare on meie armastuskirjanik number üks. Kui ta millestki juba kirjutab, siis ainult seetõttu, et seal kusagil on peidus armastus, mis tähendab valmisolekut surra. Ka Õnnepalu otsib armastust kui surmatungi, kuid erinevalt Tammsaarest ei leia ta seda. Naine kutsub armastuseks soojätkamise iha, mees oma väge kedagi vallutada. Armastada suudaks vaid tõeliselt mehelik (sic!) hermafrodiit. „Piiririigis” on selleks jutustuse tinglik adressaat Angelo. Aga teda pole vist olemas.
Armastuse otsing kui kirjutamise ülim siht seab Õnnepalu loomingu kõrgemale paljude teiste kirjanike omast. See, et ta armastust juba ette teadaolevalt ei leia, jätab ta tekstid emotsionaalselt otsekui õhku rippuma. Ma ei usu, et see on alati taotlus. Meeletu iha armastuse järele ja täielik võimetus seda kujutada on Õnnepalu teoste metafüüsiline teema. Ent võib-olla on see ka tema kui kirjaniku traagika.
„Piiririik“ jääb autori kreedoks
Olin kunagi komisjonis, kes „Piiririigi” Balti Assamblee auhinnale esitas. Mäletan Ain Kaalepi sõnu: olgu peale, see on ju ikkagi kirjandus Feinschmecker’ite jaoks. Tõepoolest, „Piiririigis” on palju seda, mida on taotlenud kõigi aegade stilistid, olgu see siis bon mot, aperçu või midagi muud: jumalik vaimuvälgatus särava lause rüüs. „Piiririigist” võib näha, kui kaunilt kulgeb tekst, mida noor andekas autor komponeerib kui oma ainsat meistriteost. Esimese proovimise võlu jääb sõnadele alatiseks külge. Lauseid lõigates immitseb mahla nagu värskest salatist.
Õnnepalu on hilisemaga tõestanud, et suudab kütkestavat teksti kirjutada igal juhul ja eimillestki. „Piiririik” jääb tema saledasse vormi suletud kreedoks, mida – loodame, et – ikka ja jälle mõni tüdruk mõnes ikka ja jälle Euroopa poole kihutavas rongis ikka ja jälle loeb: „Ma reedan oma õnnetu rassi ja müün tema sooja vere rohu magusalt purjutegeva mahla eest!”
Eesti lugu: Emil Tode "Piiririik", Jaan Undusk, 31. juuli 2009, Eesti Päevaleht
Katkendeid romaanist "Piiririik"
loeb Tõnu Õnnepalu (Emil Tode)
16.12.2009 Vikerraadio
HIND 1995
Armas Lugeja,
Võib juhtuda, et Sa oled seda raamatut lehitsenud, siit-sealt ehk lugenudki mõne rea, siis aga lasknud köitel sülle langeda ja küsinud - või soovinud küsida: Mis see on? Mida see tähendab?
Olgu Sulle siis kinnitatud, oh Lugeja, et Autor satub sedalaadi küsimuste ees alati suurimasse kimbatusse. Juhul kui need esitatakse talle palgest palgesse, võib ta isegi punastada, kokutama hakata... või ebaviisakalt selja pöörata.
Esimene Seletus on klassikaline (ühtlasi kõige käepärasem) ja kõlab nii:
See raamat on üks lugu - mis ta ka mingil määral ju on? - ja iga lugu, nagu Sa tead, mu Heatahtlik Lugeja, on muinasjutt.
Selle raamatu muinasjutt on niisiis ühest Joonatanist, kes tõmbas kardina eest ära, sest ta tahtis vaadata, mis seal on. Ja seal oli teine kardin. Ja siis ta tõmbas selle eest ära ja sealt nagu paistis midagi... Ja ta võttis kepi ja koti ja läks rändama. Ja see, mis kaugelt paistis millegi muuna, oli ikka ja jälle üks kardin...
Teine Seletus on barokne ja juba sellepärast mulle, Autorile, südamelähedasem.
See on: Surmatants.
Kolmas seletus kõlab nii:
See raamat on postipõld. Mina olin selle kutsar.
Võib juhtuda, et Sa oled seda raamatut lehitsenud, siit-sealt ehk lugenudki mõne rea, siis aga lasknud köitel sülle langeda ja küsinud - või soovinud küsida: Mis see on? Mida see tähendab?
Olgu Sulle siis kinnitatud, oh Lugeja, et Autor satub sedalaadi küsimuste ees alati suurimasse kimbatusse. Juhul kui need esitatakse talle palgest palgesse, võib ta isegi punastada, kokutama hakata... või ebaviisakalt selja pöörata.
Esimene Seletus on klassikaline (ühtlasi kõige käepärasem) ja kõlab nii:
See raamat on üks lugu - mis ta ka mingil määral ju on? - ja iga lugu, nagu Sa tead, mu Heatahtlik Lugeja, on muinasjutt.
Selle raamatu muinasjutt on niisiis ühest Joonatanist, kes tõmbas kardina eest ära, sest ta tahtis vaadata, mis seal on. Ja seal oli teine kardin. Ja siis ta tõmbas selle eest ära ja sealt nagu paistis midagi... Ja ta võttis kepi ja koti ja läks rändama. Ja see, mis kaugelt paistis millegi muuna, oli ikka ja jälle üks kardin...
Teine Seletus on barokne ja juba sellepärast mulle, Autorile, südamelähedasem.
See on: Surmatants.
Kolmas seletus kõlab nii:
See raamat on postipõld. Mina olin selle kutsar.
Tõnu Õnnepalu ütles, et raamatu sisust on raske rääkida, nagu ka põhjusest, miks ta selle just nüüd kirjutas. "Ma ei saa rääkida oma nägemusest, sest see võib lugeja arusaamu mõjutada," märkis ta. "Olulise olen öelnud raamatu järelsõnas."
Autor võrdleb ühes raamatu kolmest sisuseletusest romaani traditsioonilise muinasjutuga, kus varanduselaeka otsimise, rännakute, leidmiste ja kaotamiste teel saadavad peategelast Joonast imetabased kohtumised. Nendes domineerivad sündmuste kordused ja variatsioonid. "Mõnevõrra ambivalentne, kuid siiski õnnelik lõpp," märkis kirjanik.
Õnnepalu möönis, et raamatukangelastel on prototüübid, kuid tegelased ei vasta reaalsete inimeste olemusele siiski täielikult. Romaani "Hind" peategelane ütleb raamatus enda kohta: "Ma olen 32-aastane ja raha pole mul kuigi paljukest."
"Tegelase kujutamisel võtan mõnelt inimestelt talle omase iseloomujoone ja raamatu sündmustikus on palju enda kogetut," selgitas autor. "Milleks hakata pead vaevama väljamõeldistega."
Õnnepalu võrdleb kolmandas sisukirjelduses raamatut postitõllaga ja sündmustikku selle sõidumarsruudiga ning peab ennast kutsariks, kes pigem kõrvalt vaatab. "Nii et piitsapiugu keerutasin ma rohkem ajaviiteks ja lõbu pärast, hobustele ja reisijatele meeldetuletuseks, et minagi, kutsar, olen olemas," selgitas kirjanik.
Raamatu lõppu kirjeldab autor postitõlla uue sõiduringi algusega. "Uus kutsar asus pukki ja juhtis tilisangi tagasi maanteele," kirjeldab õnnepalu. "Kuid sama tee algus oli eelnenust hoopis erinev."
Teose moto - "elada on olla teine" - võttis Õnnepalu Fernando Pessoa "Rahutuse raamatust". Katkendeid Pessoa raamatust tõlkis Tõnu õnnepalu novembrikuises Vikerkaares.
Õnnepalu toonitas, et tema jaoks on oluline ka raamatu kujundus. "Reklaamifirmaga Tank koostöö õnnestus," märkis ta. Romaan "Hind" ilmus Kultuurkapitali toetusel ja raamatu trükiarv on 2000.
Õnnepalu võrdleb "Hinda" muinasjutuga, Kirsi Kender, 23. detsember 1995, Eesti Päevaleht
PRINTSESS 1997
Kahju, et enam täisid ei ole. Televiisorit vaadates oleks nii hea Taanielil pead otsida. Põnevate kohtade peal jääksid käed seisma, sest ma ei saaks pilku ekraanilt lahti. Reklaamide ajal poleks täidel ega tingudel pääsu. Terve pea saaks õhtu jooksul läbi käidud. Muidu istume niisama. Ma võiksin ju kududa või heegeldada. Kuduv naine. Pitsi heegeldav tüdruk. Kui ma oleksin veel tüdruk. Aga mis ma olen? Pole lõnga ega vardaid. Pealegi see oleks ainult pea otsimise aseaine. Pea otsimine oleks õige. See tundub mulle nii loomulik, et ma ei saa muidu, kui teen ühe võltsi liigutuse, sätin Taanieli juukseid, nagu silitaksin ta pead. Ta laseb sellel vaikides sündida. Ta mõtleb, et ma olen õnnelik, et ta on tagasi. Ma ei ole. Kui ta tuli köögist võileiba tegemast, siis ta vaatas mind sellise näoga, nagu ta oleks mõelnud, et ma võiksin olla tema abikaasa. Ta oli selle köögis välja mõelnud. Jälle. Aga see mõte läks tal kohe üle, kui ta mind nägi. Sest ma olin ikka endine ja harilik.
Me elame, nagu midagi poleks juhtunud. Ja kas kunagi on midagi juhtunud? Kas pärast sõda elatakse, nagu midagi oleks juhtunud? Teisiti? Jah, me elame teisiti. Me elame Frau Schuleri poollegaalses pansionis. Tema lagunevas villas, mida ta välja üürib, sest ta ei taha siit välja kolida. Aga tal pole enam palju raha. Krundi peale limpsatakse keelt. Ta võiks sellega ilusat äri teha. Kreisaltenheim teda veel ei ähvardaks. Aga ta ei taha. Ja venelased maksvat hästi. Nad on pool maja välja üürinud. Marfa köhis oma toas. Ta pole laulnud. Võib-olla sellepärast, et on vaikne nädal. Vanaema ei lubanud mul vaiksel nädalal mürada. Ega ma muidu ka ei müranud, ma olin vaikne laps.
Me elame, nagu midagi poleks juhtunud. Ja kas kunagi on midagi juhtunud? Kas pärast sõda elatakse, nagu midagi oleks juhtunud? Teisiti? Jah, me elame teisiti. Me elame Frau Schuleri poollegaalses pansionis. Tema lagunevas villas, mida ta välja üürib, sest ta ei taha siit välja kolida. Aga tal pole enam palju raha. Krundi peale limpsatakse keelt. Ta võiks sellega ilusat äri teha. Kreisaltenheim teda veel ei ähvardaks. Aga ta ei taha. Ja venelased maksvat hästi. Nad on pool maja välja üürinud. Marfa köhis oma toas. Ta pole laulnud. Võib-olla sellepärast, et on vaikne nädal. Vanaema ei lubanud mul vaiksel nädalal mürada. Ega ma muidu ka ei müranud, ma olin vaikne laps.
Eesti kirjanik Emil Tode, kelle kodanikunimi on Tõnu Õnnepalu, esitles oma kolmandat romaani "Printsess". Varem on Tode kirjutanud romaani "Piiririik", Õnnepalu aga romaani "Hind".
Palun kommenteerige kirjaniku- ja kodanikunime Õnnepalu/Tode vahekorda.
Tõnu Õnnepalu olen mina ja Emil Tode on "Printsessi" autor samamoodi kui "Piiririigi" ja luulekogu "Mõõt" autor.
Kelle või mille suhtes te Õnnepalu olete?
Õnnepalu olen kõigi nende suhtes, kes seda nime teavad ja mind tunnevad. Seal, kus passi on vaja näidata, olen igal juhul Tõnu õnnepalu. Aga selle nime hääldus- ja kirjapilt võib riigiti täiesti tundmatuseni moonduda. Kes ma siis olen? Näiteks Prantsusmaal hääldati mind Musjöö Onnepalüü.
Aga kelle/mille suhtes Tode?
Saksamaal Feldafingis olin majapidajanna Frau Rilke jaoks ainult Herr Tode, mis seisis ka minu postkastil. Kahe nime vastanduse-kõrvutuse mäng tuleb kõne alla ainult siin, Eestis. Mujal maailmas teab mind ilukirjanduse lugeja peamiselt Todena.
Mis sõnumit sisaldab Emil Tode romaan "Printsess"?
Romaanis pole kunagi vaid üks sõnum, sest romaan on terve maailm oma sõnumite ja varjatud sõnumite paljususes.
"Printsessist" konkreetsemalt.
See on peategelase Anna minajutustus sellest, mis toimub temaga ja tema ümber. Ning toimub päris palju.
Nii et kirjanik Herr Tode on end "Printsessis" naiseks kujutlenud?
Autori-mina ja tegelase-mina ei ole muidugi kattuvad, aga meesautori kõnelemine naistegelase kaudu pole kirjanduses midagi uut. Kuigi täismahus mina-vormi kasutamine ilukirjanduses on üsnagi haruldane.
Miks ikkagi naine?
Naine kannab palju kammitsaid ja seetõttu tohutut võimalust vabanemiseks. Seda mitte feministlikus, vaid inimlikus mõttes. Ta võib näidata vabanemise teed.
Kas ka "Printsessi" meestegelased kannavad ahelaid?
Muidugi otsivad ka nemad oma vabadust nii sotsiaalses, seksuaalses, religioosses kui ka metafüüsilises plaanis. Omavaheliste suhete kaudu jõuavad nad kõik oma olemusele lähemale.
Kui vaba ja kui lähedal on oma olemusele õnnepalu/Tode?
"Printsessi" kirjutamisega jõudsin ma kindlasti oma olemusele lähemale.
Kumb on teie jaoks tähtsam - proosa või luule?
Kui kirjutan proosat, siis proosa; kui luulet, siis luule. Tähtis on see, mis on praegu.
Todel uus romaan "Printsess", 10. detsember 1997, Eesti Päevaleht
RAADIO 2002
Õnnepalu romaan “Raadio” viib lugeja Liivimaale, Pariisi ja New Yorki. “See lugu mõlkus mul meeles juba aastaid,” räägib Emil Tode ehk Tõnu Õnnepalu oma romaanist. “Ma ei olnud leidnud õiget häält. Alustasin mitu korda kirjutamist, siis viskasin ära. Ma ei teadnud, kuidas seda teha. Ühel hetkel see tuli.”
Huvitavaim küsimus on “"Raadio"” puhul adressaat. Protagonisti jutt on suunatud justkui mitte-eesti lugejale, see selgitab üle eestlasele ilmselgeid asju, paljudel sõnadel on prantsuskeelsed vasted jne. Keda minajutustaja silmas peab?
Kõige rohkem tahab ta neid asju selgeks teha enda jaoks. Tegelikult me ainult arvame, et teame. Need teadmised on ainult näilised. Puutusin sellega kirjutades kokku. Mingis mõttes on “"Raadio"” üks variant Eesti ajaloost – üks isiklik variant.
Praegu on “"Raadiot"” hea lugeda. Keegi ei ole selle kohta veel midagi öelnud. Kindlasti hakatakse sedagi romaani nimetama euroromaaniks.
See oleks totrus. Arvan, et olen rahvuslik kirjanik. Mis euro! Eestlane olen. Maamats.
Miks on romaani pealkiri “"Raadio"”? See on siiski vaid üks romaani läbivaid motiive.
Mulle hakkas see sõna meeldima. Radio on itaaliapärane vorm ladinakeelsest sõnast radius/– kiir, ka kodar. Kuna raamatus on tegu diivaga, siis tema kiirgus, kiired on olulised. Prantsuse keeles tähendas radio algselt telegrammi.
Liiati on see diiva, Liz Franz, ikka raadioajastu esindaja. Minu lapsepõlves oli samuti raadioajastu. Mingil hetkel see televiisor tekkis, aga vanaema kuulas raadiot edasi.
Mingil määral peitub pealkirjas ka võõrandumise moment. Peategelane räägib justkui raadios – kuhu ta lapsena nii väga igatses. Küsisite, kellele ta räägib. Eikellelegi. See on nagu mingi raadiosaade, hääl pimedusest.
Romaani üks motosid on C.G. Jungi tsitaat taevasest ja maisest armastusest. Kas see tunne, mis on Liz Franzi ja jutustaja vahel, on taevane?
Tsitaati võib võtta ka taevase ja maise armastuse vastuoluna. Mis tegelikult on vist igas armastuses. Raamatus on see vastuolu mingis mõttes hästi laiali veetud. Tänu ideaalide ja reaalsuse kokkupõrkele muutub see iseenesest irooniliseks, teravalt pilklikuks.
"Raadio"” tegevus toimub meie vahetus reaalajas aastal 2002. Fiktsiooni ühendamine reaalsusega ilukirjanduses on alati väga riskantne. Selle romaani puhul üllatas meeldivalt, et see ei mõju võltsilt.
Mulle on juba pikemat aega tundunud, et kirjandus tuleb aina lähemale sellele hetkele, mida kirjutatakse. Ja ka kaob aina kiiremini, olles aktuaalne vaid ühel hästi lühikesel hetkel. Ülemöödunud sajandil sündinud kirjandust, ütleme Lev Tolstoid, loeme siiani. Kahtlen väga, kas tänapäeva kirjandust loetakse kümne aasta pärast. Isegi häid raamatuid.
See on olnud ka kirjanduse seesmine areng – kirjandus püüab millelegi lähemale saada.
Kirjandus kui “raadio”?
Täpselt. Ainult et võib-olla seda, millele ta läheneb, polegi.... Ja samas on see lähemaletulek kuidagi paratamatu. Ei saa teha teistsugust kirjandust, kui seda, mida sellel hetkel just teha saab.
Eestlaste elu suhtes on peategelane üsnagi irooniline. Ta justkui ei kohta ühtegi õnnelikku eestlast. Neid justkui polegi?
Eks see on, nagu öeldakse – küll koer koera tunneb....Peategelane on ise õnnetu ja mingis mõttes on need inimesed ka tema peegeldus. Ja mis see õnn üldse on? Teate siis nii palju õnnelikke inimesi või? Võib-olla tunduvad nad õnnelikena vaid eemalt. Lähemalt tundma õppides paistab teisiti.
Emil Tode raamatu minajutustaja on taas gay. See, kuidas ta endast räägib, muudab ta lugejale väga lähedaseks. Kas loodate, et teie raamatud suudaks muuta eesti ühiskonna macho-keskset suhtumist gaydesse?
Vaevalt et kirjanduse mõju ühiskonnale nii suur on. Aga et sedagi inimolemise tahku valgustada... Muidugi loodan ma seda. Kindlasti pole see aga asi, mida saaks propageerida. See, kes arvab, et saab, eksib sügavalt.
Eks meist igaühe kujutlus inimesest on kuidagi kitsas. Kirjanduse üheks funktsiooniks on ka inimeste maailmapildi laiendamine. Heast kirjandusest saab ikka inimese kohta asju teada. Kirjandus pole vaid ajaviide või esteetiline nauding.
Huvitavaim küsimus on “"Raadio"” puhul adressaat. Protagonisti jutt on suunatud justkui mitte-eesti lugejale, see selgitab üle eestlasele ilmselgeid asju, paljudel sõnadel on prantsuskeelsed vasted jne. Keda minajutustaja silmas peab?
Kõige rohkem tahab ta neid asju selgeks teha enda jaoks. Tegelikult me ainult arvame, et teame. Need teadmised on ainult näilised. Puutusin sellega kirjutades kokku. Mingis mõttes on “"Raadio"” üks variant Eesti ajaloost – üks isiklik variant.
Praegu on “"Raadiot"” hea lugeda. Keegi ei ole selle kohta veel midagi öelnud. Kindlasti hakatakse sedagi romaani nimetama euroromaaniks.
See oleks totrus. Arvan, et olen rahvuslik kirjanik. Mis euro! Eestlane olen. Maamats.
Miks on romaani pealkiri “"Raadio"”? See on siiski vaid üks romaani läbivaid motiive.
Mulle hakkas see sõna meeldima. Radio on itaaliapärane vorm ladinakeelsest sõnast radius/– kiir, ka kodar. Kuna raamatus on tegu diivaga, siis tema kiirgus, kiired on olulised. Prantsuse keeles tähendas radio algselt telegrammi.
Liiati on see diiva, Liz Franz, ikka raadioajastu esindaja. Minu lapsepõlves oli samuti raadioajastu. Mingil hetkel see televiisor tekkis, aga vanaema kuulas raadiot edasi.
Mingil määral peitub pealkirjas ka võõrandumise moment. Peategelane räägib justkui raadios – kuhu ta lapsena nii väga igatses. Küsisite, kellele ta räägib. Eikellelegi. See on nagu mingi raadiosaade, hääl pimedusest.
Romaani üks motosid on C.G. Jungi tsitaat taevasest ja maisest armastusest. Kas see tunne, mis on Liz Franzi ja jutustaja vahel, on taevane?
Tsitaati võib võtta ka taevase ja maise armastuse vastuoluna. Mis tegelikult on vist igas armastuses. Raamatus on see vastuolu mingis mõttes hästi laiali veetud. Tänu ideaalide ja reaalsuse kokkupõrkele muutub see iseenesest irooniliseks, teravalt pilklikuks.
"Raadio"” tegevus toimub meie vahetus reaalajas aastal 2002. Fiktsiooni ühendamine reaalsusega ilukirjanduses on alati väga riskantne. Selle romaani puhul üllatas meeldivalt, et see ei mõju võltsilt.
Mulle on juba pikemat aega tundunud, et kirjandus tuleb aina lähemale sellele hetkele, mida kirjutatakse. Ja ka kaob aina kiiremini, olles aktuaalne vaid ühel hästi lühikesel hetkel. Ülemöödunud sajandil sündinud kirjandust, ütleme Lev Tolstoid, loeme siiani. Kahtlen väga, kas tänapäeva kirjandust loetakse kümne aasta pärast. Isegi häid raamatuid.
See on olnud ka kirjanduse seesmine areng – kirjandus püüab millelegi lähemale saada.
Kirjandus kui “raadio”?
Täpselt. Ainult et võib-olla seda, millele ta läheneb, polegi.... Ja samas on see lähemaletulek kuidagi paratamatu. Ei saa teha teistsugust kirjandust, kui seda, mida sellel hetkel just teha saab.
Eestlaste elu suhtes on peategelane üsnagi irooniline. Ta justkui ei kohta ühtegi õnnelikku eestlast. Neid justkui polegi?
Eks see on, nagu öeldakse – küll koer koera tunneb....Peategelane on ise õnnetu ja mingis mõttes on need inimesed ka tema peegeldus. Ja mis see õnn üldse on? Teate siis nii palju õnnelikke inimesi või? Võib-olla tunduvad nad õnnelikena vaid eemalt. Lähemalt tundma õppides paistab teisiti.
Emil Tode raamatu minajutustaja on taas gay. See, kuidas ta endast räägib, muudab ta lugejale väga lähedaseks. Kas loodate, et teie raamatud suudaks muuta eesti ühiskonna macho-keskset suhtumist gaydesse?
Vaevalt et kirjanduse mõju ühiskonnale nii suur on. Aga et sedagi inimolemise tahku valgustada... Muidugi loodan ma seda. Kindlasti pole see aga asi, mida saaks propageerida. See, kes arvab, et saab, eksib sügavalt.
Eks meist igaühe kujutlus inimesest on kuidagi kitsas. Kirjanduse üheks funktsiooniks on ka inimeste maailmapildi laiendamine. Heast kirjandusest saab ikka inimese kohta asju teada. Kirjandus pole vaid ajaviide või esteetiline nauding.
Emil Tode lubab kirjutamise jätta, Ilona Martson , 22. november 2002, Eesti Päevaleht
FLANDRIA PÄEVIK 2008
Kirjanik Tõnu Õnnepalu veetis 2007. aasta sügisel kuu aega Brüsseli lähedal Flandrias vanas majas, kus mõned toad olid mõeldud külalistubadeks kirjanikele.
Käesolev raamat ongi seal kirjutatud, kuid Õnnepalu ei kirjuta sugugi ainult Flandriast, kuigi ka sellest maast, selle keelest, ajaloost ja kirjanike maja lähimast ümbrusest saab nii mõndagi teada.
Õnnepalu mõtiskleb mineviku ja oleviku, maa-ja linnaelu, Eesti ja Euroopa, üksinduse ja suhtlemise, kirjanduse ja elu üle. Ta vaatab looduse muutumist oma lähemas ümbruses ja kirjeldab seda väga haaravalt.
Tõnu Õnnepalu on üks neid Eesti kirjanikke, kelle mõtisklusi on tõepoolest huvitav lugeda, tema keel on väga ilus, loomulik ja voolav, ta mõttekäigud on haaravad ja teadmised laialdased.
See on raamat, mis pakub lugemismõnu ja ka ajendit järelemõtlemiseks...
Tõnu Õnnepalu pälvis 2008. aasta alguses raamatu "Flandria päevik" eest Eesti Kultuurkapitali aastapreemia esseistika kategoorias.
Käesolev raamat ongi seal kirjutatud, kuid Õnnepalu ei kirjuta sugugi ainult Flandriast, kuigi ka sellest maast, selle keelest, ajaloost ja kirjanike maja lähimast ümbrusest saab nii mõndagi teada.
Õnnepalu mõtiskleb mineviku ja oleviku, maa-ja linnaelu, Eesti ja Euroopa, üksinduse ja suhtlemise, kirjanduse ja elu üle. Ta vaatab looduse muutumist oma lähemas ümbruses ja kirjeldab seda väga haaravalt.
Tõnu Õnnepalu on üks neid Eesti kirjanikke, kelle mõtisklusi on tõepoolest huvitav lugeda, tema keel on väga ilus, loomulik ja voolav, ta mõttekäigud on haaravad ja teadmised laialdased.
See on raamat, mis pakub lugemismõnu ja ka ajendit järelemõtlemiseks...
Tõnu Õnnepalu pälvis 2008. aasta alguses raamatu "Flandria päevik" eest Eesti Kultuurkapitali aastapreemia esseistika kategoorias.
"Flandria päeviku” sissekanded on tehtud Brüsseli lähedal Vollezeles Villa Helleboschi nimelises kirjanike residentsis, kus Õnnepalu veetis eelmise aasta sügisel 40 päeva.
•• Ehk sobib teie kui päris meelsasti ilmastikku kirjeldava kirjaniku käest küsida ilma kohta Järvamaal Esnas, kus te elate. Kas seal on viimati olnud ka mõni talve moodi päev?
Talveilm oli viimati poolteist nädalat tagasi. Oli kõva pakane, veed külmusid järsku ära. Käisime raba peal, must jää peegeldas laugastel vastu nagu vesi, natuke hirm oli sellele astudagi. Aga paar viimast päeva on jälle olnud natuke päikest ja valgust, pisut nagu kevadine, ka hea.
•• Kui uskuda, et ilm ja meeleolu on omavahel mingis korrelatsioonis, siis kas Flandria või Pariisi udude all kirjutada on kuidagi teistmoodi kui siin, Eestis?
Jah, on muidugi teistmoodi, aga mitte ainult ilma pärast. On muidugi see valgus ka. Just läinud reedel, kui tähistasime siin Esnas filmivaatamisega “Flandria päeviku” ilmumist, saabus mulle postkasti Alexandra Vollezeles tehtud foto, ja siis ma vaatasin, et Flandria sügisene valgus ja soojus – kõik on ikka nii teistmoodi. Pildi peal oli see selgesti näha, muidu on juba meelestki läinud. Loomulikult mõjutab ilm meeleolu, iseasi, kas peame oma meeleoludest sõltuma. On pime, siis on pime, pole vaja sellepärast masendusse langeda. Mulle on sügisene pime aeg, hingedeaeg tegelikult alati meeldinud. Oma vaikse sissepoole pööratusega ta nagu tahaks alati midagi öelda. Aga hingedeaeg saab läbi, tuleb see jõuludejärgne, Jumala inimeseks sündimise järgne puhtinimlik aeg, talv. Siis hakkad ikka kevadet ja päikest igatsema. Ja iga valgem päev, nagu täna, on siis justkui talve käest võidetud.
Üldiselt olen raamatuid kirjutanud kevadel ja suvel. “Flandria päeviku” ja “Harjutused” tõesti sügisel, kuid need ongi kirjutatud teises kohas. Pariisi hilissügis meenutaski tegelikult oma valguse ja päikesega, linnuvidinaga Eesti kevadet. Ja Flandria sügise soojuses ja ududes oli ka mingi hoopis teine noot. Iga ilm lihtsalt avab sinus midagi erinevat.
Peale selle on muidugi äraolek, eksiil ise. Sa oled vaba oma harjunud seostest, ainult iseendaga silmitsi. Siis alles näed, mis see ise on, nii heas kui ka halvas.
•• “Flandria päevikus” on haruldaselt hästi antud edasi üksilduse, eraldatuse ja võõrasse keskkonda suletuse tunne. See spliin laieneb lugejale. Aga küsida tahaks hoopis: mis on olnud teie võti kannatuste loominguks ümberpanemisel?
Välismaal eraldatuses istumine... Jah, see on kannatus ka. Eksiili kannatus ja spliin pole midagi muud, kui et sa oled oma harjumustest ära lõigatud, ja tegelikult on see kannatamine tervislik. Seal võidki mingitest harjumustest vabaneda, sa lihtsalt ei saa neid järgida, ja siis vaatadki, et neid ei ole ju vaja. Õpid ära mõne lihtsa, aga olulise asja, mida kodus on väga raske õppida. Paraku on nii, et läbi kannatuste ja raskuste õpid. Niisama lihtsalt see ei käi. Miski uus arusaamine peab tulema piisava jõuga, et ta lööks sinus midagi vana ja tardunut katki, aga see on ju valus ka.
•• Teil on oskust pöörata kannatused enda kasuks?
Muide, ma arvan, et omal kombel oskab seda igaüks. Igaüks, kui ta on juba siia maa peale sündinud, peab mingid kannatused läbi tegema. See ongi “su elu sügavam sisu”, nagu Enno ütleks, sinu õppimine siin ilmas ja seekord. Aga mis puutub kirjutamisse, siis sellel on ju paratamatu seos üksinduse, õieti eraklusega. Mis siis, et on ka kirjanikke-seltskonnainimesi, ikkagi. Seal on teatav “autism”, üksindustung.
•• Uus raamat on pealkirjas nimetatud päevikuks, mis on kirjutatud Flandrias kirjanike residentsis, sisuliselt aga on selle teksti määratlemisvõimalused palju laiemad. Kuidas te seda ise teeksite?
Ma ei saa ega oska siin mingit nõu anda. Igaüks ju loeb raamatut, mida tal on vaja lugeda – enda, mitte minu raamatut. Mind see raamat lugemisvarana enam ei huvitagi, olen seda juba nii mitu korda lugenud. Ei taha isegi väga meelde tuletada. Raamatutega, mis oled kirjutanud, on nii, et ilmudes lähevad nad sinu käest ja meelevalla alt ära teiste kätte. Sinul pole nende kohta enam ütlemist. Need on tehtud teod – tehtud, mis tehtud. Lugejate lugemine, see on juba teine asi, nende tegu.
Ega ma ju loomulikult ei kirjutanud seda endale mälestuste kogumiseks, vaid ikka jagamiseks.
•• Mis ideed kannab päevikusissekannete vahele loodud 13. sajandi munga monoloog?
Eks ma tahtsin mingit teist häält päeviku vahele, endal ka huvitavam. Pealegi oli see üks tegelane, kellele ma olen pikalt mõelnud. See olen mina, aga lihtsalt teistesse aegadesse mõeldud. Üks võimalus avardada oma elamist. Oma lihtsal moel räägib ta enda elust ja asjadest ning mina omadest. Temas on küll koos ka kogu minu ajalooteadmine, aga loomulikult, sellist ajaloolist kuju pole mõtet otsida. Ja midagi on seal veel, see on õieti põhiline, mis pole mitte ajalooraamatutest kokku loetud, vaid hoopis mingil imelikul moel nimelt siin Järvamaal elades mu kujutlusse ilmunud. See siin on väga muistne kant, mu esivanemadki on siit pärit, ja tõepoolest, mul on siin elades tekkinud hoopis mingi teine, selgem ja üldiselt omaksvõetud ajalookujutlusest hoopis erinev pilt meie kaugemast minevkust.
•• “Flandria päevik” sarnaneb mitmes mõttes päevikuvormis “Harjutustega” (2002): kirja pandud võõrsil viibides, aasta lõpus, ilmunud kohe järgmisel, teemadest rääkimata... On uus raamat kirjutatud vajadusest end iga mõne aja järel reflekteerida?
Võib ka nii öelda. Loomulikult on igal inimesel oma teemad, mitte ainult igal kirjanikul. Inimesed on üsna monotoonsed. Nii palju kui mina olen teisi kirjanikke lugenud, kirjutavadki nad kogu aeg ühest asjast, sellest “oma asjast”. Väga suured teevad seda nii, et see on aina huvitav, aga lähemalt vaadates ikka üks ja seesama. See on inimelu paratamatus. Ühtede küsimustega me maadleme ja teistega jälle mitte. Neid ei ole võimalik kunstlikult juurde tekitada.
Tõnu Õnnepalu: lugeja loeb juba enda, mitte enam minu raamatut, Mari Peegel, 18. jaanuar 2008, Eesti Päevaleht
PARADIIS 2009
Paradiis on üks koht ja üks aeg. Koht – väike küla Hiiumaa läänerannikul metsa ja mere vahel, aeg – põhiliselt 1980. aastate lõpp. See aeg ja see koht jõuavad meieni kirjadena autorilt. Realistlikus, aga samas piibellik-müütilises laadis jutustavad need pihtimuslikud kirjad korraga autori enda, ühe küla ja seal elanud inimeste lugu.
Tõnu Õnnepalu maalib oma uues raamatus värvikaid pilte selle kauge ja üksildase paiga loodusest ja aastaaegadest, Paradiisi põliselanike veel tükati väga arhailisest elust, ning samas ka sellest lõbusast ajast 20 aastat tagasi, kui Eestisse tuli vabadus.
Raamatut ilmestavad omaaegsed mustvalged fotod ja Paradiisi kaart.
Tõnu Õnnepalu uus raamat "Paradiis" jutustab mälestusi elust Hiiumaal Kõpu poolsaarel väikeses mereäärses külas kakskümmend aastat tagasi. Raamat on päeviku ja kirja vormis, lugu jutustatakse lähedasele inimesele, kes neid kaugeid aegu ja seda kohta ei tunne. Autori jaoks oli see kirjanikuks kujunemise aeg, mida Õnnepalu on kajastanud ka oma eelmistes raamatutes, peamiselt 1995 ilmunud romaanis "Hind".
"Paradiis" räägib kadunud ajast, maaelust ja kommetest kõrvalises mereäärses maakohas, "maailma ääres", kuhu uue elu tuuled läbi murdsid iseseisvusajal, katkestades inimeste aastasadu kestnud elutavad ja sideme maaga. Õnnepalu raamatus on erilisi inimesi ja nende lugusid. Paradiisi-külas inimesed respekteerisid üksteist, ja tegutsesid kindlaks kujunenud kommete kohaselt, aja mõõt oli "ammu" või "alati". Paradiisis oli maaililine üksildane mererand, millel uitajad leidsid randauhtunud aardeid ja kasutasid mereande oma majapidamises, nagu rannarahval kombeks. Aastaajad olid Paradiisis erilised ja võimsad, loodus jagas külma kirdetuult kui kõrges taevas soojendavat päikest. Selles maailmas elas rohkelt erilisi linde, kasvas puid ja lilli ning maa andis lahkelt saaki ja köögiviljad kasvasid rikkalikud.
Tõnu Õnnepalu kirjutas "Paradiisi" möödunud aasta kevadel Hiiumaal, oma kunagises kodukülas naabermajas peatudes ja Reigi kirikus kirikuvahis olles. "Paradiisi" kirjutamist saatis pererahva plaadimasinas olnud CD - Arvo Pärdi "Alina", mille rahustav, loodushäältega kooskõlas ja endassekandev meeleolu mõjus kirjutamisele keskendumist soodustavalt. Raamatu esitlus ehk "maha kuulutamine" toimus ühel hämaral advendiõhtul Reigi Jeesuse kirikus - päeval enne suure talvekülma ja lume algust, mil kirjanik tegi koos sõpradega rännaku Paradiisi-maile.
Tõnu Õnnepalu maalib oma uues raamatus värvikaid pilte selle kauge ja üksildase paiga loodusest ja aastaaegadest, Paradiisi põliselanike veel tükati väga arhailisest elust, ning samas ka sellest lõbusast ajast 20 aastat tagasi, kui Eestisse tuli vabadus.
Raamatut ilmestavad omaaegsed mustvalged fotod ja Paradiisi kaart.
Tõnu Õnnepalu uus raamat "Paradiis" jutustab mälestusi elust Hiiumaal Kõpu poolsaarel väikeses mereäärses külas kakskümmend aastat tagasi. Raamat on päeviku ja kirja vormis, lugu jutustatakse lähedasele inimesele, kes neid kaugeid aegu ja seda kohta ei tunne. Autori jaoks oli see kirjanikuks kujunemise aeg, mida Õnnepalu on kajastanud ka oma eelmistes raamatutes, peamiselt 1995 ilmunud romaanis "Hind".
"Paradiis" räägib kadunud ajast, maaelust ja kommetest kõrvalises mereäärses maakohas, "maailma ääres", kuhu uue elu tuuled läbi murdsid iseseisvusajal, katkestades inimeste aastasadu kestnud elutavad ja sideme maaga. Õnnepalu raamatus on erilisi inimesi ja nende lugusid. Paradiisi-külas inimesed respekteerisid üksteist, ja tegutsesid kindlaks kujunenud kommete kohaselt, aja mõõt oli "ammu" või "alati". Paradiisis oli maaililine üksildane mererand, millel uitajad leidsid randauhtunud aardeid ja kasutasid mereande oma majapidamises, nagu rannarahval kombeks. Aastaajad olid Paradiisis erilised ja võimsad, loodus jagas külma kirdetuult kui kõrges taevas soojendavat päikest. Selles maailmas elas rohkelt erilisi linde, kasvas puid ja lilli ning maa andis lahkelt saaki ja köögiviljad kasvasid rikkalikud.
Tõnu Õnnepalu kirjutas "Paradiisi" möödunud aasta kevadel Hiiumaal, oma kunagises kodukülas naabermajas peatudes ja Reigi kirikus kirikuvahis olles. "Paradiisi" kirjutamist saatis pererahva plaadimasinas olnud CD - Arvo Pärdi "Alina", mille rahustav, loodushäältega kooskõlas ja endassekandev meeleolu mõjus kirjutamisele keskendumist soodustavalt. Raamatu esitlus ehk "maha kuulutamine" toimus ühel hämaral advendiõhtul Reigi Jeesuse kirikus - päeval enne suure talvekülma ja lume algust, mil kirjanik tegi koos sõpradega rännaku Paradiisi-maile.
Tahan ka maale. Olen tihti mõelnud, et mis Tõnu Õnnepalu ja Erkki-Sven Tüüri sugustel viga. Elavad pärapõrgus, kolavad mererannal ja metsas, loovad geniaalseid teoseid. Ei pea nad linnas elama ega kontoris tööl käima. No küll mõnel veab!
Lohistan ennast õhtul koju, väsinud nagu kalts, ja selle asemel, et ise ka sõita maale ja reheahju tuli teha (aega pole!), löön lahti Õnnepalu “Paradiisi”, raamatu Hiiumaa rannakülast 1990ndatel, kui Õnnepalu siin ise elas ja oli.
Silma ette hakkab tulema pilveräbalaid, karjaaedu ja väravaid, majakatuseid, lehmi, koeri ja kasse. Vägevaid pooppuid ja vanamutte ja vanamehi. Sest seda, millest kirjutab Õnnepalu, on võimalik kuulata, vaadata ja nuusutada isegi siis, kui sa oled linnas ja Paradiis on nii kaugel.
Novembrihämarik on siin violetse kumaga ja päevinäinud laudkatus on kord tume, kord hõbedane või helekollane või hall.
Kui aeglaselt võivad siin venida pimedad õhtud, eriti jaanuaris. Ja kui kiiresti lähevad aastad (kas tõepoolest ehitas kadund Eduard uue sauna nii ammu?).
Õnnepalu maalib Paradiisi maastikke ja meeleolusid ruttamata, põhjalikult ja voolavalt. Kuidas õhtu läheb üle ööks ja öö hommikuks. Ja kuidas lilled saadavad õhku tänuliku lõhnapilve, kui sa paned neile suveõhtul vett.
Paradiisis elades õppis Õnnepalu roigasaia tegemist ja vikatiga niitmist, aga päris selgeks sai ta siin hoopis kirjutamise. Sest jaanuaripäevade hingeraskus (midagi pole, midagi ei juhtu, kedagi ei tule) viib mõtted kallitele inimestele ja paneb neile kirju saatma. Ole kas või Paradiisis, iseendaga pead sa ka siin toime tulema, leppima ja hakkama saama.
See mõte pakkus mulle linnas Õnnepalu “Paradiisi” lugedes leevendust. Pole see geniaalne looming vaikses maanurgas sugugi vaid lõbu ja lust. Igatsus ja hingevalu on allikas, millest head asjad sünnivad. Ilma ei saa midagi.
Tõnu Õnnepalu “Paradiis”, Madis Jürgen, 18.12.2009, Areen
See on sümboolne, et Tõnu Õnnepalu raamatut just Reigi kirikus küünlavalgel esitles. Kirikul on oluline koht raamatus, valgusel samuti, mis pidevalt vahelduv - aga muidugi on peategelaseks kunagine Puski õigeusukiriku poemaja, mis nüüd uude kohta viiduna üle seitsmekümne aasta selles raamatus talumajana seisab. Paradiisina. Õieti küll Kiviränga taluna, kui raamatul kaasas olevaid kaarte uurime Hiiumaa vaesest rannakülast, selle loodusest, majadest ja inimestest..
Fotodel on kõik selgelt näha, mismoodi Paradiis paistis, oli, kui nooruke Õnnepalu siiakanti esimest korda tuli ja näha ka, mis edasi sai, kui aastateks jäi.
See raamat on koos kirjadest kallile inimesele, kus Õnnepalu räägib lihtsalt ja südamlikult inimestest ja joonistab järjest inimtühjemaks muutuva küla loo. Siiralt ja selgelt.
Kõik head raamatud ei pea sugugi meeletutest armuintriigidest või püssipaugutamisest kõnelema. Ma usun, et kõigil meil on oma Paradiisid, mis jätavad hinge nukralt hella viisi. Hoiatan vaid, et Õnnepalu Paradiisi ei mõista, kui lugeda ei viitsi ja ainult ohtralt raamatus olevaid fotosid uurime.
Mõnikord öeldakse, et pildid räägivad rohkem, kui tuhat sõna - see raamat tõestab, et nii see siiski ei ole. Õnnepalu suurepärasele tekstile annavad siin fotod küll ainult lisamekki.
Niisiis: kähku poodi ja siis lugema! Ma ei hakka teile ümber jutustama - õieti ei saagi. See on raamat, kuhu tuleb ennast sisse elada.